Mõni aeg tagasi viisin läbi pop-up värbamisürituse. Teadsin ette, et selle tulem tuleb peaaegu olematu, aga vähemalt me oleme püüdnud.
Ja tõesti me püüdsime - jagasime flaiereid, rääkisime tööst, reklaami siseteles ja -raadios. Huvilisi oli vähe. Eliitse linnaosa äär. 
Nelja tunni tulemus - üks huviline ja üks endine töötaja. Huvilise saime tööle. Endise töötaja suunasime ootele. 
Täna kuulsin, et uus töötaja on töölt lahkunud.
Jah, ma saan aru, et oluline on töö eest saadava tasu suurus, sest maksud on vaja maksta ja noor inimene tahab peale tööd ka endale midagi lubada. Ka kogenum inimene tahab. Ent kurvaks teeb, kui teed oma tööd südamega ja teed töötajate leidmiseks vaat et tagurpidi saltosid, siis ikka päädib see töötaja töölt lahkumisega. Küsid juhilt põhjust - ma ei tea, ta ei öelnud... Liiga kergekäeliselt loobume, on mu emotsioon. 
Me püüame elu-eest, et täita tööandja ootusi - luua positiivne kandidaadikogemus, täita rollid just sobiva kandidaadiga... Ja ikka jääb midagi puudu. Kui värbaja annab uue töötaja kenasti tööandjale üle, siis on tal õigustatud (l)ootus, et see uus inimene saab juhendatud ja sisse elatatud parimal võimalikul moel. Aga kui juhendajaks on kuu aega töötanud töötaja või siis elus pettunu, kes teeb seda tööd lihtsalt selle pärast, et tal pole ambitsioone ega huvi? Siis on minu töötulem 0. Ja ma ei täida KPId ja voolavuse % on suurem kui mu kinganumber.  Töötajaid leida tööle, mis pole ühiskonnas populaarne, on pehmelt öeldes nagu karupükste kandmine 30-kraadises suveleitsakus.  
Jah, räägitakse, et tuleb muudatus. Ootame. Nädal. Kuu. Mulle endale meeldib mõte, et kiirustame aeglaselt, st teeme tarku otsuseid läbimõeldult. Ent teinekord on otsuste ahel pikem kui bituumenit vedav rong. Kandidaadid ei oota. Olemasolev töötaja vaatab ringi ja leiab uue väljakutse. 
***
Teen õhtul joogat. Siis lähen ujun karges merevees ja olen veest väljudes nagu uus. Kraadi võrra karmim ja karastunum. Homme jälle - värbama.