Sellest on möödas täpselt kaheksa aastat, kui alustasin õppimist Hiiumaa Ametikoolis väikeettevõtluse erialal. Nüüdseks seda eriala enam ametikoolis ei õpetata. Juba toona mängisin mõttega, et aga mis oleks kui teeks oma personalifirma? Et pakuks tavalise töösuhte asemel tööandjale hoopis teenust? Tookord jäi mõte teostamata. Ei jätkunud julgust, ütlen ausalt. Ka töökoht oli siis olemas ja polnud nagu erilist mõtet põlve otsas asja ajama hakata. Möödunud aastate jooksul on see "oma asja ajamine"-mõte mind korduvalt külastanud. Olen isegi mänginud mõttega, et prooviks tööna midagi täiesti uut teha. Paraku jõudnud ikka personalivaldkonna juurde tagasi. See on minu kutsumus, minu tööelu eesmärk - töötada inimestega, pakkuda neile igapäevaselt tööalaselt tuge ja olla nende kompass töösuhetes. See on nii tore töö!
Kui ma nüüd juba võrdluse välja tõin, siis minu jaoks ongi töötamine nagu merel seilamine. Tööandja/töösuhted on laev ja personalitöö sellel alusel on olla kompassiks - näidata ja hoida suunda. 
Nüüd ma siis tegin selle ära - mu enda pisike firma on nädalapäevad vana ja ootab õhinal, et saaks kai äärest lahkuda. 
Mul pole õrna aimugi, kuhu merele ma satun ja milline on tuule suund, aga mugavustsoonist olen väljunud ning see on äraütlemata mõnus tunne. 
Nii et... ehk purjetame koos? 

PS see blogi ei saa olema mitte kunagi selline... akadeemilist sõnavara sisaldav ega "nii ei tohi" või "nii peab". Siia tulevad lood sellest, kuidas personalimaailm mulle paistab; jagan näpunäiteid ja omi mõtteid seoses töösuhetega.