Mind hämmastab, kui varmad ollakse tegema tööd ajal, mis on ette nähtud puhkamiseks. See aeg, mil vaim ja füüsis peaks puhkama ärinädalast ja kus peaksime pöörama tähelepanu kõigele sellele, mis argipäeval kipub jääma varju. Vaidlete vastu? Et töönädala sees ei jõudnud, siis nüüd, laupäeval-pühapäeval, teed kaotatud tööaja tasa? Minu arust on see vastutustundetu ja lugupidamatu kolleegide suhtes: saata töömeil laupäeva pärastlõunal või pühapäeva hilisõhtul. Ka juht peab puhkama. Kui tal tulebki mingi mõte, mida üles tähendada, siis tähendagugi, kirjutagu kiri valmis ja pangu postkasti, kuid seadistagu saatmine viivitusega - esmaspäeva hommik, kell 8:00. Lihtne ja teostatav. 
Suhtlesin ühe seminari pausi ajal oma ametikaaslasega sel teemal ja tõdesime, et see on tegelikult ebaeetiline käitumine. Näitab halba ajakasutamist ja eeskuju ning kannab pigem emotsiooni: mine ei puhka, sina ka mitte.
Inimestena oleme kõik erinevad ja oma emotsioonide juhtimisoskuselt samuti. Üks mu kolleegidest lausus koosolekul, et enne kui postitad sõnumi või saadad e-kirja, hinga sisse-välja, loe kümneni. Mõtle end korra e-kirja saaja rolli: võibolla on tal sünnipäevapidu ja emotsioaalne sms võib rikkuda kogu tema päeva. Arvestame teistega. Kui muidu ei saa, siis salvestatagu sõnum. Lugeda see hommikul puhanuna üle ja tõenäoliselt leiab see salvestatud e-kiri tee prügikasti.  
On ameteid ja tööposte, kus töö ei katke kunagi, aga tavaliselt on neil siis kehtestatud ka reeglid: kuidas ja mismoodi ning missugne info tuleb nädalavahetustel (ja ka puhkuste ajal) kellelegi edastada.
 Ent - töömeilide postitamine on out.